ROBOTITEATER

MIS ASI ON ROBOTITEATER?

Robotiteater on eksperimentaalne projekt, kus teatrit teeb tehisintellekt nimega John, mis kirjutab ise näidendi ning loob lavastuse.

Projekt valmib kunstnike, teadlaste, ettevõtjate ja Tallinna Ülikooli tudengite koostööna.

Plaanis on suunata tehisintellekt teatrit tegema – alates näidendi kirjutamisest kuni etenduse lavastamiseni ning lõpuks ka ülesastumiseni laval.

Tšehhi kirjanik Karel Capek võtab 1921. aastal esmakordselt kasutusele oma venna Josefi poolt loodud sõna “robot” ja ta teeb seda teatris.

  Etendus “RUR” (“Rossum’s Universal Robots”) räägib inimese loodud robotist, kes tuleb inimesele lõpuks kallale. Kaks fakti tunduvad siin enam kui tähendusrikkad:

1. “Robotid” on sündinud teatrilavale, mitte põrandaid pesema

2. “Robot” saab käesoleval aastal 100 aastaseks ja seda tuleb väärikalt tähistada

KUIDAS SEE TOIMIB?

Kõigepealt söödame närvivõrkudele sisse teatud dramaturgia mudeleid: kõigepealt Tšehhovi näidendeid.
Hiljem, sõltuvalt tulemusest, manustame lisaks Becketti näidendeid, Kivirähk’i tekste või hoopis ooperilibretosid.

Esmalt katsetame erinevaid mudeleid Tšehhovi tekstide põhjal
(erinevaid närvivõrke ja erinevaid tekstide sisestamise meetodeid või närvivõrkude edasise treenimise viise).
Parima “näidendiga” töötame edasi ning toome lavale kas ainult robotitega,
robotite ja inimnäitlejatega või inimnäitlejate ja robotitest suflööridega.
Viimased juhendaksid näitlejaid mitte vaid sõnade, vaid ka lavalise liikumise, emotsioonide ja muu tegevuse osas.

Lavastuse loomisel kasutame samuti närvivõrke erinevatel viisidel: söödame masinatele sisse lavastuslikke skeeme, lavakujunduslikke printsiipe ja visuaale. Edasine sõltub palju sellest, milline on närvivõrkude töö senine tulemus. Oluliseks küsimuseks on seejuures, millise loogika alusel selle tarvis närvivõrke treenida ja kuidas saavutada seejuures lavastuse sisulist terviklikkust ja poeetilist efekti. Eesmärk on anda masinatele maksimaalselt autonoomsust, kuid ilmselt tuleb vahel sekkuda. Näiteks soovime visuaalses küljes säilitada teatud lihtsuse – et rollide jaotamisel ei asuks robotid imiteerima ei inimesi ega ka inimese visioone robotist, vaid võtaksid pigem mõne eseme või abstraktsema nähtuse kuju – näiteks tooli, pilve, seina või koguni nähtamatu jumaluse.

Selleks, et tööd suunata poeetilise ja emotsionaalselt mõjuva etenduse poole, on inimestest koosnev meeskond valmis robotite tööd suunama, otsides sobivaid viise närvivõrkudele asjakohast sisendit anda.

PROJEKTI EESMÄRK

Loodame jõuda lähemale arusaamisest tehisintellekti kasutamise võimalustest loomeprotsessis, täpsemalt: interaktiivses draamakunstis. Lavalaudadel loodame näha enneolematut žanrit, ootamatuid tehnilisi lahendusi, vaimukust, aga eelkõige emotsionaalselt puudutavat ning poeetilist etendust.

Eksperimenteerimine erinevat tüüpi närvivõrkudega ja masinõppe algoritmidega annab olulist informatsiooni – milliseid ja millistel alustel võrke erinevates loovtöö faasides kasutada; mida pidada seejuures silmas algandmete sisestamisel; millised on füüsiliste ning autonoomsete robotite kasutamise võimalused etendustes? See oleks tarvilik teadmine – autonoomsete agentide kasutamine loovrakendustes, olgu nendeks siis interaktiivsed filmid, õpirakendused või ehk ka lavastused, on vältimatu edasise uurimis- ja loovtöö valdkond.